5
10
15
20
25
30
35
40
45
50
55
60
65
70
75
80
85
90
95
100
105
110
115
120
125
130
135
140
145
150
155
160
165
170
175
180
185
190
195
200
205
210
215
220
225
230
235
240
245
250
255
260
265
270
275
280
285
290
295
300
305
310
315
320
325
330
335
340
345
350
355
360
365
370
375
380
385
390
395
400
405
410
415
420
425
430
435
440
445
450
455
460
465
470
475
480
485
490
495
500
505
510
515
520
525
530
535
540
545
550
555
560
565
570
575
580
585
590
595
600
605
610
615
620
625
630
635
640
645
650
655
660
665
670
675
680
685
690
695
700
705
710
715
720
725
730
735
740
745
750
755
760
765
770 |
VIIES LUGU
Juba hommikune puna, Koidu ettekuulutaja Taeva palgeid palistamas; Juba sirendavad tähed Koidu piirel kahvatamas; Ju ehk laulis Looja kukke Uue pääva ukse suussa, Kõõruteles taadi kana Valguse õue väraval. Kalevipoeg, kangelane Vetevoode veeretusel, Laia laente langutusel Ujub Soome ranna poole. Tugev käsi lõhkus laeneid, Peksis laeneid merepinnal; Kiigutava vete kätki Veereteles virku meesta, Usinada ujujada Langutava laente turjal Kaugemale põhja poole. Kaljuranna kallastele. Koidu heledama kuma Paneb merda punetama, Mere laeneid lõkendama. Juba paistab kauge'elta Soome kaljukünklik randa, Kerkib ikka kõrgemale Silmavaatel seisamaie. Tugev käsi lõhkus laeneid, Peksis laeneid merepinnal; Kiigutava vete kätki Veereteles virku meesta, Usinada ujujada Langutava laente turjal Kaugemale kalda poole. Ja kui pääva luues valgus Koidu pihust lahti peasis, Teretelles terasida Taevast hakkas külvamaie, Mis kui litrid merepinnal, Siidilindid laenetele Vesineidu ehitavad: Jõudis Kalevide poega, Kangelaste kasvandikku Soome ranna kaldadele. Istus väsind vennikene Kõrge kaljurünka peale, Veteveerul vintsund liikmeid Natukene puhkamaie; Istus kaljurünka peale. Väsind keha karastama Hommikuse tuule õhul, Vete laenete vilula, Istus maha kalju peale Tülpind rammu toetama Jahutaval kaste jälgil, Mere karastaval aurul. Soome tuuslar, tuuletarka, Oli paati randa jätnud, Lodjakesta ahelaga Kalju külgi kütkendanud, Et ei laente mängimine, Kõrgemate kõikumine, Marutuule mässamine Lootsikut ei lõhkunessa. Laululinnud lustikeelil Tõusnud päikest teretama. Juba lõuke lõõritelles Tallab kerget tuuleteeda, Ööpik hõiskab lepikusta, Kägu kukub kuusikusta, Teised lauljad tammikusta: Laulid tänulugusida Vanaisale iluksa, Taara-taadile auksa. Muud ei looma lagedala, Laial kaljulisel kaldal Kusagil ei liikumaies, Ega rahva rändamista, Inimeste jälgesida Kusagilt ei paistnud silma. Metsad, mäed ja nurmekesed Uinusivad koidu-unda Uue pääva palistusel. Kalevipoeg tõstis silma, Saatis vaatmist kaugemale: Kas ehk kuskil jälge märki, Jälge märki, tunnistähte Soome tuuslarist võiks saada? Aga silma ulatusel Midagi ei tähte tunda, Ega leida märkisida. Vaikne hommikune rahu Kattis maada, kattis merda, Kattis rahva perekonda Kaitseliku tiiva alla. Kalevipoeg, kangelane, Puhkas puhu väsind keha, Laskis tuku laugudele Tunnikeseks aset võtta. Senni päikese paiste, Tahendelles tuulehoogu Märga riideid kuivatasid. Une kiir ei annud aega Pääva-tera palistusel Unenägu sünnitada. Kalevide kallim poega! Senni kui sa selilie Kaljukünkal koidu-unda Lased kiirel laugudele, Vaatab laulik vaimusilmil Sinu teede-käikisida, Radasida Soome rannas. Rahupalgeil paistab päike Kaljukünkal magajada; Aga maru möllamised, Tuulehoogu tuiskamised Kipuvad ju kiirel kannul Onnepäikest kustutama! Äike astub ähvardelles, Pikker viskab pilvest välku Tuliteral sinu teele. Sõariistad rägisevad, Tüli kärin tõuseb tuulde, Veri valguneb murula Leinanuttu lepikussa: Mõrtsukas mõõga peremees. Puhka väsind keha, poega! Lauliku tiivad lendavad Nii kui päike taeva sõrvas Ilupaistel kõrgemale, Lähvad teiste luhadele. _______
Kui nüüd saare taadikene, Saare hella eidekene Laenetest ei tütart leidnud, Kuulivad nad lapse laulu, Tütre varju tuikamista, Kadund kana kõõrutusta: Siisap jätsid otsimista, Läksivad kurtes koduje, Läksid tamme vaatamaie, Kuuske koplis katsumaie. Võtsid tamme vainuelta, Suure tamme, laiad oksad, Viisid tamme õue alla, Kandsid kiige ligidale, Kus oli enne tütar noori Õhtu ilul õõtsutanud; Istutasid tütre iluks, Kadund kana mälestuseks. "Kasva, tamme, uhkeks puuksa, Lahuta ladva kõrgele, Puista okse pilvedani!" Võtsid kuuse koppelista, Suure kuuse, laiad oksad, Kandsid kuuse õue alla, Viisid kiige ligidale, Kus oli enne tütar noori Ohtu ilul õõtsutanud; Istutasid kiigesamba Ligidale kena kuuse, Tütre iluks tõusemaie, Kadund kana mälestuseks. "Kasva, kuuske, jõua, kuuske, Kasva, kuuske, uhkeks puuksa, Lahuta ladva kõrgele, Puista okse pilvedani!" Kui oli tamme istutatud, Kuuske pandud kasvamaie, Kiige juure kerkimaie; Ühte samba ilus kuuske, Teise samba tugev tamme: Siis läks taati tubaje, Eit aga salakamberile Kotkamuna vaatamaie, Mis seal raudakübarasse Oli pandud haudumaie. Raudakübar seisis külma, Muna külma kübarassa: Muna ei haudund haudujata, Pesa ei pealeistujata. Eit pani muna päävadela Pääva paistel' haudumaie, Haudus öösel ise muna, Kotkamuna soojas kaisus. Taat läks tamme vaatamaie, Eit läks kuuske katsumaie. Tamme tõusis, kuuske kerkis, Tamme tõusis sada sülda, Kuuske kasvis kümme sülda. Läksid siis ühes koduje, Taat aga salakelderisse; Taat läks kala vaatamaie, Mis seal hõbekausis kasvis. Taati kurtes kõnelema: "Oli mul õunake ilusa, Oli mul marjuke magusa, Eha poolt heledakene, Koidu poolt kumedikene, Pääva poolt punasikene. Õunake kukkus meresse, Marjuke langes laenesse. Läksin õuna otsimaie, Marja merest noppimaie, Läksin põlvini meresse, Kaelani kalakudusse. Mis mul põlvi puutunesse? Kala mul põlvi puutunesse! Mis sest kalast nüüd võib saada?" Kala mõistis, kostis vasta, Hõbekausista healitses: "Lase kala laenetesse, Merde jälle mängimaie; Mul on isa, mul on ema, Viis veel venda koduje, Hulk veel teisi õdesida, Kuldasoomus-piigasida." Taat viis kala kaldale, Laskis lahti laenetesse, Läks siis tamme vaatamaie, Kena kuuske katsumaie. Tamme tõusis, kuuske kerkis, Tamme tõusis taeva'asse, Kuuske kasvis pilvetesse, Ladvad taevast lõhkumaies, Oksad pilveid pillutamas. Munast kasvis kotkapoega, Tõusis tugev linnukene. Eit pani kambri kasvamaie. Kotkas peasis kamberista, Lendis kohe kauge'ele. Läksid tamme vaatamaie. Tamm tahab tõusta taeva'asse, Oksad pilveje pugeda; Tamm tahab taevast jagada, Oksad pilveid pillutada. Taat läks tarka otsimaie, Tugevada tingimaie, Kesse tamme maha raiuks, Suure tamme, laiad oksad. Eit läks alla heinamaale. Eit läks loogu võttemaie, Riismeid kokku riisumaie, Reha kuldane käessa, Vars vaskine järela, Hõbedased rehapulgad, Võrud kuldased küllessa. Võttis kaare, võttis kaksi, Hakkas kolmat võttemaie; Mis ta leidis kaare alta? Leidis kotka kaare alta. See'p see kodu kasvand kotkas, Pääval hautud päävapoega, Öösel hautud eidepoega. Eit viis kotka koduje, Pani köide kamberie. Mis seal kotka tiiva all? Mees on kotka tiiva all; Mehikese kõrgus kandis Kahe vaksa vääraliseks. Mis seal mehe kaendelassa? Kerves mehe kaendelassa. _______
Kalevipoeg, hella venda, Tahtsid aga tunnikese Tukul lasta laugusida, Tahtsid pisut puhkadelles Koidu-unda keerutada; Aga väsimuse võimus Võitnud ettevõttemised, Kütkendanud kangelase. Puhkasid sa terve pääva, Uinusid pika öö pimeda, Tükikest veel teise pääva. Teisel pääval pärast koitu Päike võis ju paari sülda Koidu rinnalt kõrgendanud Mere pinnal paistemaies: Sealap ärkas une paelust Kalevipoeg, kangelane. Polnud mehel enam mahti, Pikemada puhkamista. Kiuste sammul kihutelles Ruttas Kalevide poega Kaugemale kõndimaie. Tõttas mööda võõrast teeda, Rannast mööda radasida Maade poole marssimaie; Tõttas mööda mägesida, Mööda kaljukünkasida, Mööda aru, orgusida, Üle laia lagedaida, Piki metsi, paksusida, Läbi lausa laanesida. Kuristiku kaldaid mööda Kaugemale kaljumaale. Kalevipoeg, kangelane, Kiirusteles sammu käiki: Kas ehk eide jälgesida, Armsa ema astemeida Kaste murul' kasvatanud? Juba pääva jõudanessa Keskhommikult kõrgemale, Lendas noore lõune poole. Palav pihta virutamas Sunnib nahka suitsemaie. Kiuste sammul kihutelles Püüab Kalevide poega Mööda kõrgeid mägesida, Mööda kaljukünkasida Kaugemale Soome poole; Palav pihta virutamas Sunnib nahka suitsemaie. Aga tuuslar, tuuletarka, Siiski silmal nägemata, Ega kuskil ema jälgi Kaste keerul kasvamaies. Kalevipoeg, kangelane, Mõtles mõtteid mitme'essa: Kuida röövli radasida, Armsa eide jälgesida Pikemalt saaks leidamaie? Kuda eite varga küüsist Hõlpsamalt saaks peastamaie? Kiuste sammul kihutelles Püüab Kalevide poega Mööda aru, orgusida, Üle laiu lagedaida Kaugemale kaljumaale. Palav pihta virutamas Sunnib nahka suitsemaie. Kalevipoeg, kangelane, Ronib kõrget kallast mööda Ühtepuhku ülespidi: Kas ehk mäe harja pealta Kaugemale silmad kandvad? Silmi mäelta sirutelles, Vaatamista venitelles Nägi Kalevide poega Laia kuristiku kõrvas Kena orgu haljendamas; Metsasalgu sõrva ääres Seisis tuuletarga talu, Varga varjuline urgas, Röövelküüsi redupaika. Kiuste sammul kihutelles Ruttab Kalevide poega Ligemale oru poole, Kunni vainu vasta jõuab, Õuevärav silma paistab. Kalevide kallim poega Vaatab, sammu kinnitelles, Vainult üle väravada Tuuletarga õue peale. Hooned ümberringi õue Tunnistasid nõukat talu. Murul toa ligi magas Leiba luusse laskemisel Soome tuuslar, tuuletarka. Vainu ääres koplit varjas Kena tammemetsakene. Kalevipoeg astub kopli, Kisub tüvikama tamme, Kisub tamme juurte tükis Maasta ülesse malgaksa; Laastab oksad laiemada, Puistab küllest kõik peenemad, Jätab kisud kitkumata, Oksa kännud katkemata, Jätab jämedamad juured Nuia kombel vembla otsa, Võtab hudja ladvapidi Vahva käte valuriistaks: Miska varast vemmeldada, Eide röövlit rooskeldada! Kalevipoeg, kangelane, Astub kiirelt üle vainu Ruttes õue ligemale; Tema raske raudasammu Paneb kaugelt murupinda, Maada kõigul müdisema, Mäed ja orud vabisema. Soome tuuslar, tuuletarka, Ärkab une ummistusest, Peaseb magamise paelust, Arvab Äike ähvardama, Kõu kaugelt müristama, Arvab Pikse pilvetessa Raudavankril sõitemaies. Silmi lahti sirutelles, Laugusida laiendelles Näeb ta vaenlast väravassa: Kesse õue kõigutanud, Murupinda kiigutanud. Unest ärkand mehikene, Tuuslar-taat ei saanud mahti Enam pakku põgeneda, Redu-urka varjul minna, Ega aega tuule tiival Tuulispaskel peaseneda. Kalevipoeg, kangelane, Astub praegu õue peale, Vemmal käessa vihisedes Vaatab silma varga peale. Soome tuuslar, tuuletarka, Kibedamas kitsikussa: Puistab sulgi pihutäie Põuest tuulde pöörlemaie, Puhub udusulgesida Laialiste lendamaie, Tuule tiivul tantsimaie Õhu õlal keerlemaie! Puhub tuulde võimu-sõnu, Sunnib rammu-sõnasida Nõia lapsi elustama. Sortsi sõna sunnitusel, Tuuletarga toimetusel Teeb ta sulgist sõalaisi. Silmapilgul sünnitelles Tuiskasivad tuuletiivad Rahepilve pillutusel Hobuse- ja jalaväge Sadandella sõudemaie, Tuhandella tuikumaie, Abilaisteks tuuslarile. Sortsi sõalaiste parved, Õhul sünnitatud loomad, Tuuletarga tugilased Veeresivad vainuele, Tulid tungil õue peale, Langesid kui laanemetsa Kalevide kaela peale. Nii kui seased õhtu ilul, Pihulased eha piirel, Peret heites mesilased: Püüdsid tuuletarga poisid Paksu pilve paisutusel, Vihmapilve veeretusel Kallist Kalevide poega, Taaralaiste taimekesta Lausa ära lämmatada. Kalevide kallim poega Oli valmis vasta võtmas; Agar mõistus arvamaies, Silma osav sihtimaies, Käsi võimus virutamas! Võtab vembla vahva kätte, Tamme tugeva pihusse, Tõttab tung'jaid tonkimaie, Vaenlasi vemmeldama. Sõalaisi sugemaie, Külalisi kolkimaie! Annab tulda tulijaile, Soomust sortsi sõbradele, Rooska nõia rüütridele, Sõnul sünnitud seltsile. Paiskab rooska pajatelles, Viskab vemmalt ja healitseb: "Ei ma karda kurja karja, Sortsilase sellisida, Tuulest toodud tontisida, Sõnul soetud sõalaisi, Ega põrgu perekonda, Vanapoisi vägevaida; Ei ma karda kangemaida, Ega kohku kõrgemaida! Raasuke mul isa rammu, Pisut võimu ema piimast, Järguke mul enda jõudu, Kasupõlve pärandusta!" Kuhu kangelane Kalev Kogemata annab vopsu, Rabab matsu raskemasta: Senna suigub mees ja hobu! Kuhu tema viis ehk viskab, Kümme vopsu välja külvab: Senna surnuvirna puistab! Kuhu tamme-tüvikuda Korra sagedamast' salvab: Senna suigub mitukümmend. Kus ta iial rasket malka Tuulde sunnib tantsimaie: Seal ei enam elu ärka! Tamme tantsib tuhisedes, Vemmal virku vihisedes, Malka marutuule mängil, Tuulispaska tuiskamisel, Hudja hukkab hullul kombel, Puistab põrgu pöörandusel! Mehi langeb muru peale Nii kui pihu põrmu peale, Rahet raatmaa rajadele, Lunda põllupeenderila. Kesse õnnel elu peastab, Liikmeid püüab lunastada: Annab aga jalgadele, Kiiru tulist kandadele. Üürikese aja pärast, Pisukese nalja peale Oli sõda suigutatud, Taplemine tallitatud, Mässamine lõpetatud. Surnuvirnad matsid muru, Õue oimatu oigajad, Vainu hingevaakujad. Vööni tõusis vereoja, Kasvis ligi kaendelassa, Voolas õuesta vainule, Vainult alla koppelisse; Veri voolas jõgedana, Jõgi paisus järve'eksa. Kes siin peasnud surma küüsist, Läinud pakku tuule lennul. Soome tuuslar, tuuletarka, Sortsisõna sünnitaja, Lausumise-sõna looja Oli vaenu võrgutuses, Kibedamas kitsikuses; Sõalaiste surma nähes, Abilaiste äpardusta: Lõppes mehel viimne lootus. Ainekeelil, mesimeelil, Hakkas tuuslar palumaie, Hüva sõnu andemaie: "Kalevide kallim poega, Linda leina lepitaja! Heida armu minu peale, Anna andeks palujale! Las meid tüli lepitada, Juhtund kurja kustutada, Ülekohut unustada. Käisin korra eksiteeda, Toonaeile tegin kurja, Käisin röövli käikisida, Varga varba astemisi; Ülekohtu kütkenduses Tungisin teie talusse, Pugesin kotka pesasse, Kui olid pojad kolmekeste Lustil läinud lendamaie. Viisin eide varga viisil, Kandsin kalli kulliküüsil, Kodukana kamberista. Raugendasin eide rammu Sortsisõna sünnitusel, Vähendasin naise võimu, Nõdra jõudu nõiapaelul; Tahtsin saaki sadamasse, Leske viia lootsikusse; Tahtsin vete veeretusel, Laia laente langutusel Soome randa sõudanessa. Iru mäele jõudanessa Kuulin Kõu kärgatama, Äikest kurjast' ähvardama; Taevataadi tulukene Pani silmad pimendama, Piksenooli puutumine Rabas minda raskel löögil Maha uimaseks murule, Et ma surnu sarnaliseks, Uimasemaks une orjaks, Tuimaks läinud tombukeseks Kesket mäge kohmetasin. Kesse surma sammusida, Minestuse määra mõõtnud; Kesse kalmus suikujale Aja pikkust arvanesse: See ehk oskab seletada Minu minestuse aega. Une paelust lahti peastes, Silmi ümber sirutelles Hakkasin ma vaatamaie: Kuhu eite kadunesse? Kas ei kana jälgesida, Tedrekese teeda näha: Kuhu lindu lendanesse, Parti paelust peasenesse? Tühi teab, kas tuule tiival, Ohukese hõlmadela, Salasaadikute viival Leske Linda lennanud? Ehk kas murueidekene Muru alla teda matnud? Jäljed jäivad nägemata, Tunnismärgid tundemata. Kartus viis mind mööda kallast, Hirm mind alla Iru mäelta; Kartsin kotka poegasida Eide jälgi otsimaies. Mere poole põgenedes Andsin tulda kandadele, Valu jalavarvastele, Jooksin lendes lootsikusse, Mis mind merekaldal ootas. Hirmu istus sõudja kõrvas, Kartus tüüril kälimeheks: Mis mind vete veeretusel, Laente langul kihutasid! Veike koidu keeritusel Jõudsin kojumaa kaldale." Kalevide kallim poega Kuulas tuuletarga kõnet, Sortsilase salgamisi Pahal meelel, poolel kõrvul; Siis aga pani viha paelul Pajatusta purjetama: "Naisevaras, valelikku, Keelepeksja kelmi poega, Kes sa lese leinasängi, Vaga eide voodikesta Suisa läksid solkimaie! Loodad sa mind lobasuuga, Loriga ehk lepitada, Valega ehk vaigistada? Arvad sa nii hõlpsalt peasma, Kergel kombel kimbatusest? Sinu sammu mõõt saab täide; Võta, röövel, röövli palka, Maitse, varas, varga malka!" Tammevemmalt tantsu keerul Kange käega kukutelles Laskis korra langutelles Tuuslarile kulmu kohta, Kahe silma keske'ele! Soome tuuslar, tuuletarka, Kukkus maha nii kui kotti, Ohkas hinge oigamata, Langes sõna lausumata, Suikus surma külma kaissu, Et ei suula maigutusta, Ega laugil liigutusta. Kalevipoeg, kangelane, Tõttas tuppa otsimaie, Ema jälgi ajamaie, Tuhnib tuuslaride talu Pikite ja põigitie, Iga kohta isepäinis, Uurib läbi röövli urkad, Nuusib läbi varga nurgad, Tallab toasta kamberila, Kambrist jälle kelderisse, Läheb lakka luurimaie, Lõhub lukkupandud uksed, Tugevamad ukse-tabad, Lõhub uksed, puistab piidad Risukilluks rusikala! Paugutuste parinada, Möllamise mürinada Kuuleb rahvas kohkudelles Kümme versta kaugusele. Kolin kostab üle kõrve, Lendab üle lagedaie, Muru üle metsadesse, Kargab kõrge kaljudele, Kaljult kohkudes meresse, Langeb laia laenetesse. Metsa linnud lähvad lendu, Neljajalgsed putkamaie, Kalad kohkudes kõntsasse, Mere salasügavusse, Näkineitsi urkadesse. Rahvas kuuldes kõnelevad: Kas on sõda raudasammul, Vaen ehk verevankeritel Meie maada muljumaies? Siiski jäävad eide jäljed, Tedre tütre teedekäigid Poja silmil peitusela, Udukate otsijale. Kange Kalevide poega Hakkab viha vihkamaie, Kurja tuju kahetsema, Miska tuisa tuuslarile Surmas suuda kinni sulgnud, [Keele paelad kütkendanud] Enne kui ta tunnistanud: Kus on eide varju-urgas, Helde ema peidupaika. Vilets äkiline viha Meeletu asjaajaja, Tarkusnõdra tallitaja: Annad ohjad kurja kätte, Läheb hobu hoopis metsa. Kalevide kallim poega Ladus kaksipidi lugul, Otsekui kana pääta: Toast õue, õuest tuppa, Kambri, lakka, kelderisse, Käis ta suisal aidad läbi, Lõhkus läbi karjalaudad, Otsis mitukümmend korda Lennates kõik kohad läbi, Kunni varjav õhtu hõlma Otsimista lõpeteles, Käikisida kinniteles. Kalevide kallim poega Kaebas kadund eidekesta, Metsa läinud memmekesta, Kelle jälgi ta kaotanud. Kurvastus ei leidnud kustu, Ega leina lepitusta. Viimaks rauges väsimuse Kütkendusel kange meesi Une paelul puhkamaie. Trööstiv unenäu tiiba Tuli kurbtust kustutama, Leinamista lepitama. Eite õitses noorel ilul, Õitses kui mõrsja kamberin, Naine noorik laua taga, Pulmapääva pidudela. Linda õitses, linnukene, Kevadisel kenadusel, Kuida enne küla kiigel, Lääne lepiku vilula Oli õitsend eide õues, Kasuema koppelissa. Tedretütart tõstenessa Käis aga kiike kõrgele! Kõrge'ele, kauge'ele! Linda laulis, linnukene, Kodukana kõõrutusel: "Kiigesepad, hellad vennad, Laske kiige kõrgemale! Et ma paistan pailu maada, Paistan pailu, maksan pailu! Et ma paistan päävadele, Läigin mere laenetele, Pärg mul paistab pilvedele, Pärjasabad sadudele, Kuub mul paistab Kunglamaale, Pooga kirjad Pikkerile, Ruuga kirjad tähtedele! Et tuleb poissi, pääva poega, Kosilane, kuude poega, Parem peigu, tähte poega, Kallim peigu Kalevallast." Unenäuna avaldatud Hella eidekese vari, Nooruse kena nõmmessa, Neitsikene kiigendusel, See'p ei tulnud selle ilma Närtsiliku nurmedelta; Kuju tuli kaugemalta: Eite istus Uku õues Õnnepääva paistusela. Kalevide kallim poega Ärkas üles hommikula, Vara enne valgeheta, Hakkas öösest unenägu, Lugu läbi mõtlemaie; Mõtles tunni, mõtles teise, Siis aga nõnda pajateles: "Senna läinud eidekene. Senna metsa mul memmeke, Senna lennanud linnuke, Senna kadunud kanake, Läinud kodunt marjasmaale, Läinud soole sinikaile, Tuli kulli, kurja lindu, Tuli vares, varga-lindu: Needap kana kiskumaie, Linnukesta lingutama. Senna kadus kanakene, Senna suri linnukene, Suri, kust ei saanud sõna, Närtsis koolel nägemata." Kalevipoeg, kangelane, Teadis nüüd eite lõppenud, Surmasängila suikunud.
|