Juba hommikune puna,

Koidu ettekuulutaja

Taeva palgeid palistamas;

Juba sirendavad tähed

Koidu piirel kahvatamas;

Ju ehk laulis Looja kukke

Uue pääva ukse suussa,

Kõõruteles taadi kana

Valguse õue väraval.

    Kalevipoeg, kangelane

Vetevoode veeretusel,

Laia laente langutusel

Ujub Soome ranna poole.

Tugev käsi lõhkus laeneid,

Peksis laeneid merepinnal;

Kiigutava vete kätki

Veereteles virku meesta,

Usinada ujujada

Langutava laente turjal

Kaugemale põhja poole.

Kaljuranna kallastele.

    Koidu heledama kuma

Paneb merda punetama,

Mere laeneid lõkendama.

Juba paistab kauge'elta

Soome kaljukünklik randa,

Kerkib ikka kõrgemale

Silmavaatel seisamaie.

    Tugev käsi lõhkus laeneid,

Peksis laeneid merepinnal;

Kiigutava vete kätki

Veereteles virku meesta,

Usinada ujujada

Langutava laente turjal

Kaugemale kalda poole.

    Ja kui pääva luues valgus

Koidu pihust lahti peasis,

Teretelles terasida

Taevast hakkas külvamaie,

Mis kui litrid merepinnal,

Siidilindid laenetele

Vesineidu ehitavad:

Jõudis Kalevide poega,

Kangelaste kasvandikku

Soome ranna kaldadele.

Istus väsind vennikene

Kõrge kaljurünka peale,

Veteveerul vintsund liikmeid

Natukene puhkamaie;

Istus kaljurünka peale.

Väsind keha karastama

Hommikuse tuule õhul,

Vete laenete vilula,

Istus maha kalju peale

Tülpind rammu toetama

Jahutaval kaste jälgil,

Mere karastaval aurul.

    Soome tuuslar, tuuletarka,

Oli paati randa jätnud,

Lodjakesta ahelaga

Kalju külgi kütkendanud,

Et ei laente mängimine,

Kõrgemate kõikumine,

Marutuule mässamine

Lootsikut ei lõhkunessa.

    Laululinnud lustikeelil

Tõusnud päikest teretama.

Juba lõuke lõõritelles

Tallab kerget tuuleteeda,

Ööpik hõiskab lepikusta,

Kägu kukub kuusikusta,

Teised lauljad tammikusta:

Laulid tänulugusida

Vanaisale iluksa,

Taara-taadile auksa.

Muud ei looma lagedala,

Laial kaljulisel kaldal

Kusagil ei liikumaies,

Ega rahva rändamista,

Inimeste jälgesida

Kusagilt ei paistnud silma.

Metsad, mäed ja nurmekesed

Uinusivad koidu-unda

Uue pääva palistusel.

    Kalevipoeg tõstis silma,

Saatis vaatmist kaugemale:

Kas ehk kuskil jälge märki,

Jälge märki, tunnistähte

Soome tuuslarist võiks saada?

Aga silma ulatusel

Midagi ei tähte tunda,

Ega leida märkisida.

    Vaikne hommikune rahu

Kattis maada, kattis merda,

Kattis rahva perekonda

Kaitseliku tiiva alla.

    Kalevipoeg, kangelane,

Puhkas puhu väsind keha,

Laskis tuku laugudele

Tunnikeseks aset võtta.

Senni päikese paiste,

Tahendelles tuulehoogu

Märga riideid kuivatasid.

Une kiir ei annud aega

Pääva-tera palistusel

Unenägu sünnitada.

    Kalevide kallim poega!

Senni kui sa selilie

Kaljukünkal koidu-unda

Lased kiirel laugudele,

Vaatab laulik vaimusilmil

Sinu teede-käikisida,

Radasida Soome rannas.

Rahupalgeil paistab päike

Kaljukünkal magajada;

Aga maru möllamised,

Tuulehoogu tuiskamised

Kipuvad ju kiirel kannul

Onnepäikest kustutama!

Äike astub ähvardelles,

Pikker viskab pilvest välku

Tuliteral sinu teele.

Sõariistad rägisevad,

Tüli kärin tõuseb tuulde,

Veri valguneb murula –

Leinanuttu lepikussa:

Mõrtsukas mõõga peremees.

    Puhka väsind keha, poega!

Lauliku tiivad lendavad

Nii kui päike taeva sõrvas

Ilupaistel kõrgemale,

Lähvad teiste luhadele.

            _______

 

    Kui nüüd saare taadikene,

Saare hella eidekene

Laenetest ei tütart leidnud,

Kuulivad nad lapse laulu,

Tütre varju tuikamista,

Kadund kana kõõrutusta:

Siisap jätsid otsimista,

Läksivad kurtes koduje,

Läksid tamme vaatamaie,

Kuuske koplis katsumaie.

Võtsid tamme vainuelta,

Suure tamme, laiad oksad,

Viisid tamme õue alla,

Kandsid kiige ligidale,

Kus oli enne tütar noori

Õhtu ilul õõtsutanud;

Istutasid tütre iluks,

Kadund kana mälestuseks.

"Kasva, tamme, uhkeks puuksa,

Lahuta ladva kõrgele,

Puista okse pilvedani!"

    Võtsid kuuse koppelista,

Suure kuuse, laiad oksad,

Kandsid kuuse õue alla,

Viisid kiige ligidale,

Kus oli enne tütar noori

Ohtu ilul õõtsutanud;

Istutasid kiigesamba

Ligidale kena kuuse,

Tütre iluks tõusemaie,

Kadund kana mälestuseks.

"Kasva, kuuske, jõua, kuuske,

Kasva, kuuske, uhkeks puuksa,

Lahuta ladva kõrgele,

Puista okse pilvedani!"

    Kui oli tamme istutatud,

Kuuske pandud kasvamaie,

Kiige juure kerkimaie;

Ühte samba ilus kuuske,

Teise samba tugev tamme:

Siis läks taati tubaje,

Eit aga salakamberile

Kotkamuna vaatamaie,

Mis seal raudakübarasse

Oli pandud haudumaie.

    Raudakübar seisis külma,

Muna külma kübarassa:

Muna ei haudund haudujata,

Pesa ei pealeistujata.

    Eit pani muna päävadela

Pääva paistel' haudumaie,

Haudus öösel ise muna,

Kotkamuna soojas kaisus.

    Taat läks tamme vaatamaie,

Eit läks kuuske katsumaie.

Tamme tõusis, kuuske kerkis,

Tamme tõusis sada sülda,

Kuuske kasvis kümme sülda.

    Läksid siis ühes koduje,

Taat aga salakelderisse;

Taat läks kala vaatamaie,

Mis seal hõbekausis kasvis.

Taati kurtes kõnelema:

"Oli mul õunake ilusa,

Oli mul marjuke magusa,

Eha poolt heledakene,

Koidu poolt kumedikene,

Pääva poolt punasikene.

Õunake kukkus meresse,

Marjuke langes laenesse.

Läksin õuna otsimaie,

Marja merest noppimaie,

Läksin põlvini meresse,

Kaelani kalakudusse.

Mis mul põlvi puutunesse?

Kala mul põlvi puutunesse!

Mis sest kalast nüüd võib saada?"

    Kala mõistis, kostis vasta,

Hõbekausista healitses:

"Lase kala laenetesse,

Merde jälle mängimaie;

Mul on isa, mul on ema,

Viis veel venda koduje,

Hulk veel teisi õdesida,

Kuldasoomus-piigasida."

    Taat viis kala kaldale,

Laskis lahti laenetesse,

Läks siis tamme vaatamaie,

Kena kuuske katsumaie.

    Tamme tõusis, kuuske kerkis,

Tamme tõusis taeva'asse,

Kuuske kasvis pilvetesse,

Ladvad taevast lõhkumaies,

Oksad pilveid pillutamas.

    Munast kasvis kotkapoega,

Tõusis tugev linnukene.

Eit pani kambri kasvamaie.

Kotkas peasis kamberista,

Lendis kohe kauge'ele.

    Läksid tamme vaatamaie.

Tamm tahab tõusta taeva'asse,

Oksad pilveje pugeda;

Tamm tahab taevast jagada,

Oksad pilveid pillutada.

    Taat läks tarka otsimaie,

Tugevada tingimaie,

Kesse tamme maha raiuks,

Suure tamme, laiad oksad.

    Eit läks alla heinamaale.

Eit läks loogu võttemaie,

Riismeid kokku riisumaie,

Reha kuldane käessa,

Vars vaskine järela,

Hõbedased rehapulgad,

Võrud kuldased küllessa.

Võttis kaare, võttis kaksi,

Hakkas kolmat võttemaie;

Mis ta leidis kaare alta?

Leidis kotka kaare alta.

See'p see kodu kasvand kotkas,

Pääval hautud päävapoega,

Öösel hautud eidepoega.

    Eit viis kotka koduje,

Pani köide kamberie.

Mis seal kotka tiiva all?

Mees on kotka tiiva all;

Mehikese kõrgus kandis

Kahe vaksa vääraliseks.

Mis seal mehe kaendelassa?

Kerves mehe kaendelassa.

            _______

  

    Kalevipoeg, hella venda,

Tahtsid aga tunnikese

Tukul lasta laugusida,

Tahtsid pisut puhkadelles

Koidu-unda keerutada;

Aga väsimuse võimus

Võitnud ettevõttemised,

Kütkendanud kangelase.

Puhkasid sa terve pääva,

Uinusid pika öö pimeda,

Tükikest veel teise pääva.

    Teisel pääval pärast koitu

Päike võis ju paari sülda

Koidu rinnalt kõrgendanud

Mere pinnal paistemaies:

Sealap ärkas une paelust

Kalevipoeg, kangelane.

Polnud mehel enam mahti,

Pikemada puhkamista.

Kiuste sammul kihutelles

Ruttas Kalevide poega

Kaugemale kõndimaie.

Tõttas mööda võõrast teeda,

Rannast mööda radasida

Maade poole marssimaie;

Tõttas mööda mägesida,

Mööda kaljukünkasida,

Mööda aru, orgusida,

Üle laia lagedaida,

Piki metsi, paksusida,

Läbi lausa laanesida.

Kuristiku kaldaid mööda

Kaugemale kaljumaale.

    Kalevipoeg, kangelane,

Kiirusteles sammu käiki:

Kas ehk eide jälgesida,

Armsa ema astemeida

Kaste murul' kasvatanud?

Juba pääva jõudanessa

Keskhommikult kõrgemale,

Lendas noore lõune poole.

Palav pihta virutamas

Sunnib nahka suitsemaie.

    Kiuste sammul kihutelles

Püüab Kalevide poega

Mööda kõrgeid mägesida,

Mööda kaljukünkasida

Kaugemale Soome poole;

Palav pihta virutamas

Sunnib nahka suitsemaie.

Aga tuuslar, tuuletarka,

Siiski silmal nägemata,

Ega kuskil ema jälgi

Kaste keerul kasvamaies.

    Kalevipoeg, kangelane,

Mõtles mõtteid mitme'essa:

Kuida röövli radasida,

Armsa eide jälgesida

Pikemalt saaks leidamaie?

Kuda eite varga küüsist

Hõlpsamalt saaks peastamaie?

    Kiuste sammul kihutelles

Püüab Kalevide poega

Mööda aru, orgusida,

Üle laiu lagedaida

Kaugemale kaljumaale.

Palav pihta virutamas

Sunnib nahka suitsemaie.

    Kalevipoeg, kangelane,

Ronib kõrget kallast mööda

Ühtepuhku ülespidi:

Kas ehk mäe harja pealta

Kaugemale silmad kandvad?

    Silmi mäelta sirutelles,

Vaatamista venitelles

Nägi Kalevide poega

Laia kuristiku kõrvas

Kena orgu haljendamas;

Metsasalgu sõrva ääres

Seisis tuuletarga talu,

Varga varjuline urgas,

Röövelküüsi redupaika.

    Kiuste sammul kihutelles

Ruttab Kalevide poega

Ligemale oru poole,

Kunni vainu vasta jõuab,

Õuevärav silma paistab.

    Kalevide kallim poega

Vaatab, sammu kinnitelles,

Vainult üle väravada

Tuuletarga õue peale.

Hooned ümberringi õue

Tunnistasid nõukat talu.

Murul toa ligi magas

Leiba luusse laskemisel

Soome tuuslar, tuuletarka.

Vainu ääres koplit varjas

Kena tammemetsakene.

    Kalevipoeg astub kopli,

Kisub tüvikama tamme,

Kisub tamme juurte tükis

Maasta ülesse malgaksa;

Laastab oksad laiemada,

Puistab küllest kõik peenemad,

Jätab kisud kitkumata,

Oksa kännud katkemata,

Jätab jämedamad juured

Nuia kombel vembla otsa,

Võtab hudja ladvapidi

Vahva käte valuriistaks:

Miska varast vemmeldada,

Eide röövlit rooskeldada!

    Kalevipoeg, kangelane,

Astub kiirelt üle vainu

Ruttes õue ligemale;

Tema raske raudasammu

Paneb kaugelt murupinda,

Maada kõigul müdisema,

Mäed ja orud vabisema.

    Soome tuuslar, tuuletarka,

Ärkab une ummistusest,

Peaseb magamise paelust,

Arvab Äike ähvardama,

Kõu kaugelt müristama,

Arvab Pikse pilvetessa

Raudavankril sõitemaies.

Silmi lahti sirutelles,

Laugusida laiendelles

Näeb ta vaenlast väravassa:

Kesse õue kõigutanud,

Murupinda kiigutanud.

Unest ärkand mehikene,

Tuuslar-taat ei saanud mahti

Enam pakku põgeneda,

Redu-urka varjul minna,

Ega aega tuule tiival

Tuulispaskel peaseneda.

    Kalevipoeg, kangelane,

Astub praegu õue peale,

Vemmal käessa vihisedes

Vaatab silma varga peale.

    Soome tuuslar, tuuletarka,

Kibedamas kitsikussa:

Puistab sulgi pihutäie

Põuest tuulde pöörlemaie,

Puhub udusulgesida

Laialiste lendamaie,

Tuule tiivul tantsimaie

Õhu õlal keerlemaie!

Puhub tuulde võimu-sõnu,

Sunnib rammu-sõnasida

Nõia lapsi elustama.

Sortsi sõna sunnitusel,

Tuuletarga toimetusel

Teeb ta sulgist sõalaisi.

    Silmapilgul sünnitelles

Tuiskasivad tuuletiivad

Rahepilve pillutusel

Hobuse- ja jalaväge

Sadandella sõudemaie,

Tuhandella tuikumaie,

Abilaisteks tuuslarile.

    Sortsi sõalaiste parved,

Õhul sünnitatud loomad,

Tuuletarga tugilased

Veeresivad vainuele,

Tulid tungil õue peale,

Langesid kui laanemetsa

Kalevide kaela peale.

Nii kui seased õhtu ilul,

Pihulased eha piirel,

Peret heites mesilased:

Püüdsid tuuletarga poisid

Paksu pilve paisutusel,

Vihmapilve veeretusel

Kallist Kalevide poega,

Taaralaiste taimekesta

Lausa ära lämmatada.

    Kalevide kallim poega

Oli valmis vasta võtmas;

Agar mõistus arvamaies,

Silma osav sihtimaies,

Käsi võimus virutamas!

Võtab vembla vahva kätte,

Tamme tugeva pihusse,

Tõttab tung'jaid tonkimaie,

Vaenlasi vemmeldama.

Sõalaisi sugemaie,

Külalisi kolkimaie!

Annab tulda tulijaile,

Soomust sortsi sõbradele,

Rooska nõia rüütridele,

Sõnul sünnitud seltsile.

Paiskab rooska pajatelles,

Viskab vemmalt ja healitseb:

"Ei ma karda kurja karja,

Sortsilase sellisida,

Tuulest toodud tontisida,

Sõnul soetud sõalaisi,

Ega põrgu perekonda,

Vanapoisi vägevaida;

Ei ma karda kangemaida,

Ega kohku kõrgemaida!

Raasuke mul isa rammu,

Pisut võimu ema piimast,

Järguke mul enda jõudu,

Kasupõlve pärandusta!"

    Kuhu kangelane Kalev

Kogemata annab vopsu,

Rabab matsu raskemasta:

Senna suigub mees ja hobu!

Kuhu tema viis ehk viskab,

Kümme vopsu välja külvab:

Senna surnuvirna puistab!

Kuhu tamme-tüvikuda

Korra sagedamast' salvab:

Senna suigub mitukümmend.

Kus ta iial rasket malka

Tuulde sunnib tantsimaie:

Seal ei enam elu ärka!

    Tamme tantsib tuhisedes,

Vemmal virku vihisedes,

Malka marutuule mängil,

Tuulispaska tuiskamisel,

Hudja hukkab hullul kombel,

Puistab põrgu pöörandusel!

Mehi langeb muru peale

Nii kui pihu põrmu peale,

Rahet raatmaa rajadele,

Lunda põllupeenderila.

Kesse õnnel elu peastab,

Liikmeid püüab lunastada:

Annab aga jalgadele,

Kiiru tulist kandadele.

    Üürikese aja pärast,

Pisukese nalja peale

Oli sõda suigutatud,

Taplemine tallitatud,

Mässamine lõpetatud.

Surnuvirnad matsid muru,

Õue oimatu oigajad,

Vainu hingevaakujad.

Vööni tõusis vereoja,

Kasvis ligi kaendelassa,

Voolas õuesta vainule,

Vainult alla koppelisse;

Veri voolas jõgedana,

Jõgi paisus järve'eksa.

Kes siin peasnud surma küüsist,

Läinud pakku tuule lennul.

    Soome tuuslar, tuuletarka,

Sortsisõna sünnitaja,

Lausumise-sõna looja

Oli vaenu võrgutuses,

Kibedamas kitsikuses;

Sõalaiste surma nähes,

Abilaiste äpardusta:

Lõppes mehel viimne lootus.

Ainekeelil, mesimeelil,

Hakkas tuuslar palumaie,

Hüva sõnu andemaie:

"Kalevide kallim poega,

Linda leina lepitaja!

Heida armu minu peale,

Anna andeks palujale!

Las meid tüli lepitada,

Juhtund kurja kustutada,

Ülekohut unustada.

Käisin korra eksiteeda,

Toonaeile tegin kurja,

Käisin röövli käikisida,

Varga varba astemisi;

Ülekohtu kütkenduses

Tungisin teie talusse,

Pugesin kotka pesasse,

Kui olid pojad kolmekeste

Lustil läinud lendamaie.

Viisin eide varga viisil,

Kandsin kalli kulliküüsil,

Kodukana kamberista.

Raugendasin eide rammu

Sortsisõna sünnitusel,

Vähendasin naise võimu,

Nõdra jõudu nõiapaelul;

Tahtsin saaki sadamasse,

Leske viia lootsikusse;

Tahtsin vete veeretusel,

Laia laente langutusel

Soome randa sõudanessa.

Iru mäele jõudanessa

Kuulin Kõu kärgatama,

Äikest kurjast' ähvardama;

Taevataadi tulukene

Pani silmad pimendama,

Piksenooli puutumine

Rabas minda raskel löögil

Maha uimaseks murule,

Et ma surnu sarnaliseks,

Uimasemaks une orjaks,

Tuimaks läinud tombukeseks

Kesket mäge kohmetasin.

Kesse surma sammusida,

Minestuse määra mõõtnud;

Kesse kalmus suikujale

Aja pikkust arvanesse:

See ehk oskab seletada

Minu minestuse aega.

Une paelust lahti peastes,

Silmi ümber sirutelles

Hakkasin ma vaatamaie:

Kuhu eite kadunesse?

Kas ei kana jälgesida,

Tedrekese teeda näha:

Kuhu lindu lendanesse,

Parti paelust peasenesse?

Tühi teab, kas tuule tiival,

Ohukese hõlmadela,

Salasaadikute viival

Leske Linda lennanud?

Ehk kas murueidekene

Muru alla teda matnud?

Jäljed jäivad nägemata,

Tunnismärgid tundemata.

Kartus viis mind mööda kallast,

Hirm mind alla Iru mäelta;

Kartsin kotka poegasida

Eide jälgi otsimaies.

Mere poole põgenedes

Andsin tulda kandadele,

Valu jalavarvastele,

Jooksin lendes lootsikusse,

Mis mind merekaldal ootas.

Hirmu istus sõudja kõrvas,

Kartus tüüril kälimeheks:

Mis mind vete veeretusel,

Laente langul kihutasid!

Veike koidu keeritusel

Jõudsin kojumaa kaldale."

    Kalevide kallim poega

Kuulas tuuletarga kõnet,

Sortsilase salgamisi

Pahal meelel, poolel kõrvul;

Siis aga pani viha paelul

Pajatusta purjetama:

"Naisevaras, valelikku,

Keelepeksja kelmi poega,

Kes sa lese leinasängi,

Vaga eide voodikesta

Suisa läksid solkimaie!

Loodad sa mind lobasuuga,

Loriga ehk lepitada,

Valega ehk vaigistada?

Arvad sa nii hõlpsalt peasma,

Kergel kombel kimbatusest?

Sinu sammu mõõt saab täide;

Võta, röövel, röövli palka,

Maitse, varas, varga malka!"

    Tammevemmalt tantsu keerul

Kange käega kukutelles

Laskis korra langutelles

Tuuslarile kulmu kohta,

Kahe silma keske'ele!

    Soome tuuslar, tuuletarka,

Kukkus maha nii kui kotti,

Ohkas hinge oigamata,

Langes sõna lausumata,

Suikus surma külma kaissu,

Et ei suula maigutusta,

Ega laugil liigutusta.

    Kalevipoeg, kangelane,

Tõttas tuppa otsimaie,

Ema jälgi ajamaie,

Tuhnib tuuslaride talu

Pikite ja põigitie,

Iga kohta isepäinis,

Uurib läbi röövli urkad,

Nuusib läbi varga nurgad,

Tallab toasta kamberila,

Kambrist jälle kelderisse,

Läheb lakka luurimaie,

Lõhub lukkupandud uksed,

Tugevamad ukse-tabad,

Lõhub uksed, puistab piidad

Risukilluks rusikala!

Paugutuste parinada,

Möllamise mürinada

Kuuleb rahvas kohkudelles

Kümme versta kaugusele.

Kolin kostab üle kõrve,

Lendab üle lagedaie,

Muru üle metsadesse,

Kargab kõrge kaljudele,

Kaljult kohkudes meresse,

Langeb laia laenetesse.

Metsa linnud lähvad lendu,

Neljajalgsed putkamaie,

Kalad kohkudes kõntsasse,

Mere salasügavusse,

Näkineitsi urkadesse.

Rahvas kuuldes kõnelevad:

Kas on sõda raudasammul,

Vaen ehk verevankeritel

Meie maada muljumaies?

Siiski jäävad eide jäljed,

Tedre tütre teedekäigid

Poja silmil peitusela,

Udukate otsijale.

    Kange Kalevide poega

Hakkab viha vihkamaie,

Kurja tuju kahetsema,

Miska tuisa tuuslarile

Surmas suuda kinni sulgnud,

[Keele paelad kütkendanud]

Enne kui ta tunnistanud:

Kus on eide varju-urgas,

Helde ema peidupaika.

Vilets äkiline viha

Meeletu asjaajaja,

Tarkusnõdra tallitaja:

Annad ohjad kurja kätte,

Läheb hobu hoopis metsa.

    Kalevide kallim poega

Ladus kaksipidi lugul,

Otsekui kana pääta:

Toast õue, õuest tuppa,

Kambri, lakka, kelderisse,

Käis ta suisal aidad läbi,

Lõhkus läbi karjalaudad,

Otsis mitukümmend korda

Lennates kõik kohad läbi,

Kunni varjav õhtu hõlma

Otsimista lõpeteles,

Käikisida kinniteles.

    Kalevide kallim poega

Kaebas kadund eidekesta,

Metsa läinud memmekesta,

Kelle jälgi ta kaotanud.

Kurvastus ei leidnud kustu,

Ega leina lepitusta.

    Viimaks rauges väsimuse

Kütkendusel kange meesi

Une paelul puhkamaie.

Trööstiv unenäu tiiba

Tuli kurbtust kustutama,

Leinamista lepitama.

    Eite õitses noorel ilul,

Õitses kui mõrsja kamberin,

Naine noorik laua taga,

Pulmapääva pidudela.

Linda õitses, linnukene,

Kevadisel kenadusel,

Kuida enne küla kiigel,

Lääne lepiku vilula

Oli õitsend eide õues,

Kasuema koppelissa.

Tedretütart tõstenessa

Käis aga kiike kõrgele!

Kõrge'ele, kauge'ele!

    Linda laulis, linnukene,

Kodukana kõõrutusel:

"Kiigesepad, hellad vennad,

Laske kiige kõrgemale!

Et ma paistan pailu maada,

Paistan pailu, maksan pailu!

Et ma paistan päävadele,

Läigin mere laenetele,

Pärg mul paistab pilvedele,

Pärjasabad sadudele,

Kuub mul paistab Kunglamaale,

Pooga kirjad Pikkerile,

Ruuga kirjad tähtedele!

Et tuleb poissi, pääva poega,

Kosilane, kuude poega,

Parem peigu, tähte poega,

Kallim peigu Kalevallast."

    Unenäuna avaldatud

Hella eidekese vari,

Nooruse kena nõmmessa,

Neitsikene kiigendusel,

See'p ei tulnud selle ilma

Närtsiliku nurmedelta;

Kuju tuli kaugemalta:

Eite istus Uku õues

Õnnepääva paistusela.

    Kalevide kallim poega

Ärkas üles hommikula,

Vara enne valgeheta,

Hakkas öösest unenägu,

Lugu läbi mõtlemaie;

Mõtles tunni, mõtles teise,

Siis aga nõnda pajateles:

"Senna läinud eidekene.

Senna metsa mul memmeke,

Senna lennanud linnuke,

Senna kadunud kanake,

Läinud kodunt marjasmaale,

Läinud soole sinikaile,

Tuli kulli, kurja lindu,

Tuli vares, varga-lindu:

Needap kana kiskumaie,

Linnukesta lingutama.

Senna kadus kanakene,

Senna suri linnukene,

Suri, kust ei saanud sõna,

Närtsis koolel nägemata."

    Kalevipoeg, kangelane,

Teadis nüüd eite lõppenud,

Surmasängila suikunud.